Egge Kulbok-Lattik, peaministri nõunik kultuuri, hariduse ja rahvastiku alal

Juba kolm aastat ei ole Eesti rahvaarv vähenenud. Statistikaameti andmeil elas 1. jaanuaril Eestis 1 318 705 inimest ehk 3070 inimest aastatagusest rohkem. Sünde oli siiski surmadest 1960 võrra vähem, seevastu sisseränne suurenes 5030 inimese võrra.

Ometi on meie igapäevaelus, eriti maapiirkondades, torganud silma teistsugused demograafilised muutused: rahvaarvu vähenemine ligi veerand miljoni inimese võrra, tööealiste arvu vähenemine 130 000 inimese võrra, suur väljaränne, negatiivne iive, rahvastiku vananemine jm. Rahvaarv kasvab mõnes suures linnas ja Harjumaal, mujal Eestis kahaneb.

Mis on nende muutuste taga? Lapsi sünnib vähem, sest sünnitusikka on jõudnud väiksemad põlvkonnad. Viimase kümmekonna aasta jooksul oleme kaotanud kõige enam rahvast peamiselt majanduslikest põhjustest johtuva väljarände tõttu. Tööpuudus on sundinud minema eeskätt Soome, kus 2015. aastal elas ametlikel andemetel üle 50 000 eestlase, kokku aga elab või töötab seal ligi 100 000 eestlast.

Väljarände kaart peegeldab kõnekalt Eesti regionaalset tasakaalustamatust: paljud ajaloolised asualad ääremaastuvad, sest perede lahkumise tõttu on suletud koole ja lõpetatud teenuseid. Kuigi ränne on tänapäeval normaalne, põhjustab parimas tööjõueas inimeste lahkumine probleeme, eriti väikese rahvaarvuga ühiskonnale ja riigile.

Rahvastikukriisi ohud

Lahkumise kõrval on Eestis levinud ka pendelränne: inimesed töötavad aastakümneid Tallinnas või Soomes, ilma et pere kaasa koliks. See on küll tihti majanduslik kasulik ka nende inimeste kodukandile, ent perest eemalolek on siiski sundseis, mis põhjustab probleeme nii lahkujatele kui ka mahajääjatele. Uus osa rändes on asendusränne, mis tasakaalustab eestlaste lahkumist kolmandatest riikidest (nt Ukrainast) lähtuva sisserände abil.

Ja muidugi mõjutavad meid üleilmastumise pinged ehk tung Aafrikast ja Aasiast Euroopasse. Sisserändajate suur hulk tähendab ühelt poolt koormust, aga see võib kujutada ka üht pääseteed, sest teadlaste sõnul ei ole reguleeritud sisserändeta võimalik rahvastikukriisi lahendada. Kui aga sisserändajate arv peaks järsult kasvama, muutub paratamatult teravamaks ka küsimus, kuidas hoida ja edendada eesti keelt, kultuuri ja rahvusriiki kui ühiskonna organiseerimise vormi. Samuti on kahaneval rahval üha raskem ülal hoida tervishoidu, pensionisüsteemi, mitmekesist haridust, teadust ja rahva olemasolule tähendust andvat kultuuri.

On ilmne, et kui senine demograafiline trend jätkub, ähvardab meid olukord, mida Rein Taagepera on kujundlikult võrrelnud demograafilise WC-potiga. Enne veel aga seisame silmitsi majandusliku konkurentsivõime kahanemisega: mida vähem inimesi, seda vähem väärtust luuakse. Teisisõnu on ka majanduse keskmes inimene, kogukond ja rahvas, kelle loovusest ja ettevõtlikkusest sünnib innovatsioon ja luuakse uusi väärtusi. Nagu teada, on kõige parem majanduspoliitika üks hea hariduspoliitika, aga samamoodi võib öelda, et ilma rahvastikupoliitikata pole mõtet majanduspoliitikat tehagi.

Sestap on paradoksaalne, et ehkki Reformierakond korrutas pikki aastaid majanduse, ettevõtlikkuse ja riigieelarve tasakaalu ülimuslikkust, ei seostatud neid rahvaarvu ega rahvastiku arenguga. 2003. aastal võeti Juhan Partsi valitsuse ajal vastu emapalgana tuntud vanemahüvitise seadus, mis oli tähelepanuväärne ja mõjukas rahvastikutegu. Aga pärast seda, kui Reformierakonna valitsus sulges 2009. aastal Urve Palo juhitud rahvastikuministri büroo, ei olnud rahvastiku- ja regionaalpoliitika järgmiste valitsuste prioriteetide seas.

Tõepoolest, rahvastikupoliitika ongi väga paljutahuline ja keeruline tervik, sest seda mõjutavad otse või kaude enam-vähem kõik sise- ja välispoliitilised otsused ning globaalsed mõjud. Selle komplekssuse tõttu peavad neoliberaalid rahvastikukäitumist tihti isereguleeruvaks protsessiks, mida eriti mõjutada ei annagi. Ent teadlased kinnitavad muud. Eesti inimarengu aruanne (2017) ning rändeseire ja muud dokumendid ei jäta kahtlust, et kriisi leevendamiseks tuleb rahvastikukäitumist mõjutada senisest enam riigi poliitikatega (sedasama on juba aastaid kinnitanud rahvastiku-uurijad Allan Puur, Jaak Uibu ja lahkunud Kalev Katus).

Niisiis on Eesti rahvastikukriisi taga muu hulgas sotsiaal-majanduslikud tegurid, mis tulenevad ajalooliste põhjuste kõrval ka poliitilistest valikutest. Kahjuks ei ole kiireid lahendusi kuskilt võtta. Kui aga probleeme eirata, siis need kuhjuvad ja muutuvad keerulisemaks, sest näiteks mahajäetud piirkondi taasasustada on kulukam, kui tagada elamisväärne elu kõikjal ajaloolistel asualadel.

 Riiklikud lahendused

2016. aastal seadis Jüri Ratase valitsus üheks oma prioriteediks Eesti rahvaarvu suurendamise. Samuti kutsus uus koalitsioon kokku riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni, mida juhib Siret Kotka-Repinski ning 2017. aastal asuti ka riigikantseleis rahvastikupoliitika vallas aktiivsemalt tegutsema. Nüüdseks on üheskoos moodustatud laiapõhjaline töörühm, kus on esindatud kõik erakonnad, ministeeriumid ja hulk kodanikuühendusi. Töörühma ülesanne on koostada juba selleks suveks „Rahvastikupoliitika põhialused 2018–2035“, mis annab raami ja eesmärgid kõigile teistele strateegiatele.

Ekspertide sõnul tuleb leida vastused mitmele sõlmküsimusele, millest tähtsamad on rahvastiku kasv (rohkem sünde, vähem surmi, tervisekäitumine, eakate elukvaliteet), väiksem väljaränne, reguleeritud sisseränne ja regionaalpoliitika ning rahvastiku areng.

Lõpetuseks jääb nõustuda Jaak Uibuga: kui tahame kriisi lahendada, peavad rahvastikuteemad jõudma iga kodanikuni.

Egge Kulbok-Lattik esines samasisulise ettekandega Eesti Naisteühenduste Ümarlaual 28.jaanuaril 2018. Artikkel väljendab autor isiklikke seisukohti.