Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsioon (IFJ) viis 26. – 28. aprillil ajakirjanike seas läbi ulatusliku uuringu ulatusliku uuringu, mille kohaselt on Covid-19 reportaažide tegemisel kolm ajakirjanikku neljast kokku puutunud ametlike piirangute, takistuste või hirmutamisega, kaks kolmandikku on kannatanud palgakärbete, saamata jäänud tasude, töökohtade kaotamise, lepingute tühistamise või töötingimuste halvenemise tõttu.

Uuringus osales 1308 eesliini ajakirjanikku 77 riigist. IFJ on maailma suurim kutseliste ajakirjanike organisatsioon, mis esindab 600 000 ajakirjanikku 146 riigis.

IFJ peasekretär Anthony Bellanger: „Uuringu tulemused näitavad murettekitavat suundumust meediavabaduse vähenemisele ja ajakirjanduse kärpimisele ajal, mil juurdepääs teabele ja kvaliteetsele ajakirjandusele on eriti oluline. Ajakirjandus on avalik hüve ja see väärib avalikkuse toetust ning poliitiliste takistuste ja sekkumise lõppu. “

Küsitlusest selgus, et Covid-19 pandeemia tagajärjel:

• Peaaegu iga vabakutseline ajakirjanik on kaotanud sissetulekud või töövõimalused;
• Enam kui pooled ajakirjanikest kannatavad stressi ja ärevuse all;
• Enam kui neljandikul puudub kodus ohutuks töötamiseks vajalik varustus, igal neljandal puuduvad väljas töötamiseks vajalikud kaitsevahendid;
• Kümned ajakirjanikud on arreteeritud, nad on antud kohtusse või neid on rünnatud;
• Enam kui kolmandik on keskendunud Covid-19-ga seotud lugude kajastamisele.

Meediavabaduse olukorra kohta vastas valdav enamus, et see on halvenenud. Meediavabaduse keskkonna hindamiseks kasutasid ajakirjanikud väljendeid nagu ebakindel, problemaatiline, kohutav, halvem, langeb ja piiratud.

Pandeemia temaatika nõuetekohase katmise takistustena nimetasid vastajad töö tasustamist, töökoha kaotamist, pikemaid töötunde ja väiksemaid ressursse. Paljudes riikides tekitavad lootusetust sotsiaalkaitsevõrgustike ja õiglase tööhõive puudumine.

Vabakutseline naisajakirjanik, Peruu: “Riik ei ole pandeemiaks valmistunud, võimud hülgavad sektorid täielikult, jätkub korruptsioon, meediaettevõtetel puudub poliitika ajakirjanike  meeleheite leevendamiseks, näiteks sissetuleku puudumine. Paljud pered on vaesuse äärel.“

Kreeka naisajakirjanik :  „Töötan rohkem, aga teenin vähem. Väljaande omanik on mulle ja mu kolleegile võlgu enam kui 7 kuu palga, kuid valitsus ei tee väljagi.“

Paljud ajakirjanikud kaebasid, et rünnakud meediavabaduse vastu on sagenenud. Pea iga neljas ajakirjanik ütles, et valitsusest või ametlikest allikatest teabe saamisel on üha suuremaid raskusi. Paljud teatasid poliitikute verbaalsest rünnakust. Teised kaebasid pressikonverentsidel küsimuste esitamise piirangute ja ajakirjanike liikumispiirangute üle, ss pressikaartide tunnustamise tühistamise üle. Mõni tundis muret, et Covidiga seotud lugudele keskendumine tähendab, et muid olulisi teemasid ei käsitleta.

Brasiilia naisajakirjanik: „Föderaalvalitsus põlastab ajakirjanikke, iga päev ründab ajakirjandust avaldatud teabe eest ning diskrediteerib ja alandab ajakirjanikke ”.

India meesajakirjanik: „Ajakirjandusvabadus on muutunud üha piiratumaks.  Ajakirjanikke on arreteeritud valitsuse puuduste esiletoomise eest.“

Vastajad kiitsid ajakirjanikke, kes riskisid pandeemiast teavitamise eest omaenda ohutusega ning sõltumatute allikate otsimise ja desinformatsiooni vastu võitlemise eest.

Portugali ajakirjanik : „Esineb nigelaid olukordi – rohkem pressiteateid, vähem reaalset reportaaži, küsimusteta pressikonverentse. Töötame palju rohkem, mobiiltelefonid on punased ja piiratud  liikumisega – kõik see on halb meie tervisele. Siiski on tunne, et elame läbi erakorralisi aegu ja ajakirjanikud reageerivad, teavitamiseks on rohkem motivatsiooni. Nagu arstide ja tervishoiutöötajate puhul, on praegune aeg ajakirjanduse jaoks. ”

Uuringu järeldused toetavad IFJ ja enam kui 200 miljoni töötaja esindajate üleskutseid kiiresti tegutseda, et säilitada  töökohti, kaitsta sõltumatut meediat ja kvaliteetse ajakirjanduse rahastamist kogu maailmas.

Kvaliteetse ajakirjanduse ülemaailmne platvorm – ajakirjanike ametiühingute üleskutse 146 riigis – nõuab kiireloomulisi meetmeid, et kaitsta ja tugevdada avaliku huvi ajakirjandust, sealhulgas:

• Tehnoloogiahiiglaste Facebook ja Google maksustamine, et luua ülemaailmne fond sõltumatu meedia toetamiseks;
• Maksu- ja fiskaalpoliitika kasutamine ajakirjanike ja meedia koormuse vähendamiseks;
• Tervise- ja avalikud reklaamikampaaniad kohaliku meedia toetamiseks.

Uuringus osales 1308 ajakirjanikku 77 riigist / territooriumilt – Angola, Argentina, Austraalia, Belgia, Bhutan, Bosnia ja Hertsegoviina, Brasiilia, Burkina Faso, Kambodža, Kamerun, Kanada, Tšaad, Tšiili, Colombia, Kongo-Brazzaville, Costa Rica, Horvaatia, Küpros, Ecuador, Egiptus, El Salvador, Etioopia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Ghana, Kreeka, Guatemala, Guyana, Hongkong, India, Indoneesia, Iraak, Iirimaa, Iisrael, Itaalia, Jaapan, Keenia, Läti, Luksemburg, Aomen, Mali, Malta, Mauritaania, Mehhiko, Maroko, Nepal, Holland, Nigeeria, Põhja-Makedoonia, Norra, Pakistan, Panama, Paraguay, Peruu, Filipiinid, Portugal, Senegal, Serbia, Sloveenia, Somaalia, Lõuna-Aafrika, Hispaania, Sri Lanka , Rootsi, Šveits, Taiwan, Togo, Tuneesia, Türgi, Ühendkuningriik, Uganda, Uruguay, USA, Vanuatu, Venezuela, Vietnam.

Küsitlusele vastanutest oli naisi 42%, mehi 58%
Töötajaid 57%, vabakutselisi 43%
Rohkem statistikat

Exposed: The crisis facing journalism in the face of Covid-19