Marianne Mikko: poliitika tegemine on kui libedal jääl kõndimine

Endine riigikogu liige ja Eesti esindaja Euroopa Parlamendis Marianne Mikko kirjutas oma poliitikuelust raamatu «Koridorides libedal jääl». Ajakirjanikuharidusega Mikko on tuntud ka aktiivse naiste õiguste eest seisjana, kuid värske raamat keskendub suures osas pigem välispoliitikale.

KORIDORIDES LIBEDAL JÄÄL pilt

Marianne Mikko: “Poliitika tegemine ongi kui libedal jääl kõndimine. Eksimisvõimalusi on palju ja tuleb hoida tasakaalu. Kui soovid midagi paremaks teha, ei saa ainuüksi tasakaalu peale mõelda. Peab teadma, et kukkuda ja püsti jääda on võrdselt võimalik.»

Postimees kirjutab:

Marianne Mikko on poliitikas tegutsedes silmas pidanud eelkõige demokraatiat, inimõigusi ja ka põhiõigusi ning ta teab, et mitte kõikidele poliitikutele pole need teemad samavõrd tähtsad. Sooline palgalõhe on Eestis väga visa kaduma. Statistikaameti andmetel on meil juba pikka aega Euroopa Liidu riikide võrdluses suurim palgalõhe. Mikko on püüdnud panustada sellesse aega nõudvasse võitlusesse nii tänavameeleavaldusel kui Riigikogu kõnepuldis, nii Tallinnas kui ka Brüsselis. Kurnav võitlus ei ole teda veel ära väsitanud.

«Naisteõigused on ju inimõigused!» ütleb ta. «Naiste majandusliku sõltumatuse eest seista tähendab soolise palgalõhe vähendamist. Mind on innustanud Põhjala naised. Nende võitlus jäi 70ndatesse. Tahan, et oleksime naisteõiguste vallas Skandinaaviaga samas ajas ja ruumis ehk teisisõnu 21. sajandis. See kannustab ja annab jõudu.»

Teine väga südamelähedane teema on Mikkole olnud riigikaitse, kus ta loodab näha suuremat naiste osalust. Läbi kahe Riigikogu koosseisu ehk kaheksa aastat osales ta riigikaitsekomisjoni töös ja kirjutab sellest õige mitmes peatükis ka oma raamatus. Riigikaitsekomisjoni läks Mikko ühelt poolt seetõttu, et teda on eluaeg huvitunud välis- ja julgeolekupoliitika. Teisalt püüdis ta aga ka oma osalusega veenda ühiskonda selles, et naised on suutelised peale sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonna kaasa rääkima ka Eesti jaoks väga strateegilistel teemadel nagu julgeolek ja riigikaitse.

«Peame naistena ise asuma soostereotüüpe lammutama,» usub ta. «Muidu ongi nii, et naised seostuvad ühiskonnas n-ö pehmete ja mehed n-ö tugevate teemadega.»

Ainulaadne pilt välispoliitikast

Autori sõnul on «Koridorides libedal jääl» kirjutatud kõigile, kellel on huvi poliitika vastu, eriti aga välispoliitika vastu. «Naisteõigusi «Koridoride» kaante vahel ülemäära palju ei leia,» märgib Mikko, et püüab raamatus kergitada katet, kuidas poliitika köögipool välja näeb ja kirjeldab seetõttu olukordi, mis on temaga reaalselt juhtunud. «Raamatu tegevus ei piirdu ju ainult Riigikogu istungitega Toompeal või europarlamendi tegevusega Brüsselis, Strasbourg’is. Minu raamatu kujundaja Priit Isok on suurepäraselt maalinud pildi, kus kõikjal ma oma töölähetustes nende 17 aasta vältel olen poliitikat teinud. Pärnus ja Pyongyanis, Tallinnas ja Delhis, Haapsalus ja Lhasas, Häädemeestel ja Pekingis, rääkimata Chisinaust ja Ankarast,» loetleb ta.

Marianne Mikko on töötanud Eesti Televisiooni diplomaatilise korrespondendina Brüsselis, ta on olnud Raadio Kuku «Välismääraja» saatejuht, Maalehe erikorrespondent ning ajalehe «Diplomaatia» peatoimetaja. Varasem tugev ajakirjanikutöö on kahtlemata andnud talle kirjutamiseks hea põhja, kuigi enda sõnul ei mõelnud ta neid ridu kirja pannes, mis rollis ta õigupoolest on. «Paljuski toetusin oma märkmetele. Kui inimene kirjutab päevikut, siis ta püüab olla tema ise. Ei ajakirjanik ega poliitik. Vähemalt usun, et nii see on,» selgitab ta. «Raamatu peatükid on pigem lühikesed kui pikad. Seda tuleb küll tunnistada, et peatükkidele nimesid pannes aitas mind ajakirjanduskogemus. Teisalt – toimetaja Tiina Soone punane pliiats tuletas alatasa meelde, et arenguruumi on kirjanik Marianne Mikkol küllaga,» naerab ta.

Kirjutamisuks on lahti löödud

Kuigi Mikko on enesekriitiline, avastas ta oma elu peatükke kirja pannes, et see töö on talle väga meelt mööda. Nõnda hakkas ta intensiivset kirjutamist enda sõnul suisa kaifima. «Sain aru, et mu sulg polegi nii roostes, kui käsikirja kallale asudes kartsin,» sõnab ta. «Ühtlasi jõudis minuni teadmine, et poliitiku rollis olin ma tegelikult enesele aru andmata suurt puudust tundnud loomisest. Sõnamängust. Verbide taltsutamisest.»

Seega pole ime, et Marianne Mikkol on juba plaanis uus raamat, mille kirjutamisega ta on pihta hakanud. Kui «Koridorides libedal jääl» lugejatena näeb ta pigemini mehi, siis alustatud käsikiri võiks kõnetada rohkem naisi. «Ent mine tea – äkki peaks hoopis naised rohkem mu välispoliitilist külge tundma õppima ja Eesti mehed uurima, mida õigupoolest kujutab endast poliitika tegemine, mille keskmes on inimõigused – naisteõigused?» leiab ta ja lisab, et aeg on lammutada soostereotüüpe. 

Poliitikas aktiivselt tegutsemine pole autori sõnul ainult Toompeal tööl käimine või valijatega kohtumine. See võtab inimeselt hoopis rohkem ja endast tuleb päris palju ära anda. Kui palju, võib juba raamatut lugedes aimata.

Neeme Raud: “Mulle meeldib mõelda, et meie elus ongi peatükid. Mariannel on elus olnud kaks suurt peatükki – ajakirjandus ja poliitika. Ootan kannatamatult, milline saab olema kolmas.”

Ruth Oltjer: “Väga huvitav ja kaasahaarav lugemine. Eriti meeldisid mulle peatükid, milles on kirjeldatud eurosaadiku tegevust nii Brüsselis kui ka esindajana kolmandates riikides. Koduses Riigikogus toimuv ja erakondade omavahelised nääklemised on kajastatud iga päev ja
põhjalikult pressis, aga Brüsseli „köögipool“ ei ole leidnud enne sedavõrd põhjalikku käsitlust. Aitäh, Marianne!

Urmas Paet : “Marianne Mikko on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost hästi loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks.
Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea-visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.

Foto (Merike Viilup) raamatu esitluselt 13.veebruaril Rahva Raamatus, vestlust juhtis Hans H. Luik, Marianne kursusekaaslane Tartu Ülikooli päevil.

Jaga:

Jäta kommentaar