Kristi Malmberg: meesterindel muutusteta

Kirjutis põhineb Kristi Malmbergi magistritööl, kus ta jätkab oma bakalaureusetöös käsitletud teemat, uurides meeste meediakujutise muutust Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpulisade näitel aastatel 1996–2017 .

Meesterindel muutusteta. Kakskümmend aastat portreelugusid Eesti päevalehtedes.

Igal nädalal ilmub Eesti suuremate päevalehtede nädalalõpulisades pikk portreelugu tuntud isikuga. Kui tavalise lugeja jaoks on see lihtsalt huvitav või mittehuvitav artikkel, siis sotsiaalteadlasele pakub nende tekstide analüüsimine hoopis enamat. Nimelt on ajakirjandusel täita oluline osa ühiskonnas levinud tõekspidamiste kujundamisel, kinnistamisel ja levitamisel. See kehtib ka soosuhete ja -rollide kohta, mida meedia nii taastoodab kui ka peegeldab.

Meediauurija Denis McQuail on öelnud, et ajaloolaste, antropoloogide ja sotsioloogide arvates osutab meedia sisu teatud aja, koha või sotsiaalse rühma väärtustele ja uskumustele, eeldusel et meedia vastab üldiselt inimeste hulgas levinud lootustele, hirmudele ja uskumustele ning peegeldab üldisi väärtusi. Meedia sisu peetakse kultuuriliseks näitajaks, mis iseloomustab ühiskondlikke olusid samal viisil, nagu seda teevad sotsiaalsed ja majanduslikud näitajad. (McQuail 2000) Seepärast annab meediatekstide analüüsimine väärtuslikku infot selle kohta, kuidas ühiskond soorollidesse suhtub ja neid konstrueerib. On täheldatud, et meedia kujutab mehi ja naisi erinevalt: üldjuhul on naised n-ö pehmemate lugude materjal ja mehed domineerivad n-ö kõvadel teemadel kirjutatud lugudes, nt poliitika- ja majandusuudistes. Ka portreelugudes kiputakse naisi kujutama nende pereelu kaudu, meestel tõstetakse esile aga nende tööalaseid saavutusi.

Artikkel põhineb mu magistritööl, kus jätkasin bakalaureusetöös käsitletud teemat, uurides meeste meediakujutise muutust Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpulisade näitel. Kui bakalaureusetöös võrdlesin aastakäike 1996 ja 2004, siis magistritöös lisasin neile aastal 2017 meestest kirjutatud portreelood ning analüüsisin rohkem kui kahekümne aasta jooksul välja joonistuvaid muutuseid. Peamine uurimisküsimus oli, kuidas on aastatel 1996–2017 muutunud meeste kujutamine Eesti meedias.

Miks see on uurimisteemana üldse oluline? Bergeri ja Luckmanni (1966, 13) järgi on kogu meie reaalsus konstrueeritud ning selle teke on mõjutatud keskkonnast. Barbi Pilvre (2014) on rõhutanud, et maskuliinsus on sotsiaalne konstruktsioon, sest kui bioloogia määrab, kas me oleme mees- või naissoost, siis kultuur määrab, mida tähendab olla mees- või naissoost, mis tüüpi käitumist ja isikuomadusi peetakse meestele või naistele sobivaks. Kui maskuliinsus on sotsiaalne konstruktsioon, siis on meediatekstide analüüsi tulemuste põhjal võimalik teha järeldusi ühiskonnas valitsevate olude ja mõtteviiside kohta. Arvestades seda, et artikli tarbeks vaatlesin meeste kujutamist meedias aastatel 1996, 2004 ja 2017, tuleb tulemuste mõtestamisel silmas pidada peale tolle ajajärgu ühiskondlike tõekspidamiste ka sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi olusid, sest viimastest kasvavad välja esimesed.

Mehed ja maskuliinsus

Analüüsides meestest kirjutatud portreelugusid, võib üheks olulisimaks teoreetiliseks tugipunktiks seada hegemoonilise maskuliinsuse mõiste, sest see on miski, millel põhineb suure osa meeste enesemääratlus, nende soorollipõhine käitumine. Connelli ja Messerschmidti kinnitusel eristub hegemooniline maskuliinsus selgelt teistest maskuliinsuse vormidest, eriti just allasurutud maskuliinsusest. Hegemooniline maskuliinsus pole normaalsus statistilises mõttes, sest vaid väike osa mehi saab sellest osa, ent see on kindlasti üldtunnustatud normaalsus, kuna on kõige austusväärsem viis olla mees ning kõik teised mehed peavad end positsioneerima hegemoonilise maskuliinsuse järgi. (Connell, Messerschmidt 2005) Hegemoonia ei tähenda sealjuures vägivalda, vaid domineerimist kultuuri, institutsioonide ja veendumuste kaudu, mehelikkuse ideaaltüüpi. Meeste domineerimine pole aga ainult sugudevaheline küsimus, vaid mehed domineerivad ka üksteise üle eri viisidel. Connelli ja Messerschmidti (2005) järgi on maskuliinsuse hierarhia idee kasvanud otseselt välja homoseksuaalsete meeste allasurumisest heteromeeste poolt, seejuures on eri valdkondade uuringutest ilmnenud, et soolise hierarhia suhted ja maskuliinsuse vormid esinevad eeskätt koolides ning peamiselt meestest koosnevates kollektiivides.

Hearni väitel pööravad sotsiaalteadlased siiamaani liialt vähe tähelepanu asjaolule, et samamoodi nagu naised, nii on ka mehed soolised olendid, keda sotsiaalselt konstrueeritakse. Mehed pole aseksuaalsed neutraalsed täiskasvanud, lihtsalt kodanikud ja inimesed, nagu siiani neid paljudes poliitika- ja majandustekstides kujutatakse. Kaugeltki mitte kõik mehed pole mõjuvõimsad, domineerival positsioonil, ning eriti selge on see globaalses perspektiivis. (Hearn 2004)

Nagu ühiskondlikud tõekspidamised ikka, muutuvad ka soostereotüübid ajas. Kindlate soorollide muutumine mõnevõrra hägusamaks on toonud kaasa olukordi, kus mehi kujutatakse meedias nii, nagu seda tavapäraselt tehakse naistega. Sotsiolingvisti Abu Saleh Md Rafi kirjelduse kohaselt tõi Pirelli 1995. aasta rehvireklaam, kus kujutati jooksjat Carl Lewist punastel tikk-kontsadel, liibuvas trikoos ja kahemõttelises asendis, kaasa arvamustelaviini. Seni oli Pirelli tuntud selliste reklaamide poolest, kus naised reklaamisid rehve seksikates poosides. Läbinisti maskuliinsena näiva tippsportlase surumine kontsadele ja võrdlemisi sensuaalsesse asendisse tekitas kirgliku arutelu maskuliinsuse kui nähtuse üle. (Rafi 2014)

Eestis mehelikkuse avaldumise viise uurinud Pilvre väitel on mehed väga erinevad ja võivad elada väga erinevat elu, samas kui ühiskonnas kehtib ikka mingi ideaalmehelikkuse mõõdupuu, millega hinnatakse kõiki mehi. See võib tunduda enesestmõistetav, ent nii mõnegi probleemi, näiteks alkoholismi, asotsiaalsuse, harimatuse, töötuse seostamine teatud mehelikkuse vormidega on osutunud Eestis tundlikuks teemaks. (Pilvre 2014)

Uuringu käik

Uuringus olen kombineerinud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid, kuna tekstides esinevad loetletavad näitajad ja mitmekordsel lugemisel välja joonistuvad korduvad teemad on siinse töö seisukohalt võrdväärselt olulised. Kvantitatiivseid meediauurimismeetodeid esindab traditsiooniline kontentanalüüs, mida Berelson (1952, viidatud McQuail 2000 järgi) on defineerinud kui uurimistehnikat, kus püütakse leida kommunikatsiooni manifesteeritud sisu objektiivse, süstemaatilise ja kvantitatiivse kirjelduse abil. Selles eeldatakse, et teksti pindmine tähendus on üsna ühemõtteline, uurija jaoks kergesti leitav ja kvantitatiivselt kirjeldatav (McQuail 2000, 292). Alternatiivne uurimisviis ehk diskursuseanalüüs põhineb McQuaili (2000, 292) järgi just vastupidisel eeldusel: kõige olulisemad on peidetud või varjatud tähendused, mida ei saa arvuliste näitajate kaudu otseselt väljendada. Arvestada ei tule üksnes suhtelist sagedust, vaid ka seoseid ja suhteid tekstielementide vahel, kusjuures tähele tuleb panna ka puuduvaid või enesestmõistetavaks peetavaid aspekte. Vaja on identifitseerida ja mõista seda diskursust, milles tekst on kodeeritud (Jensen, Jankowski 1991, viidatud McQuail, 2000 järgi).

Uuringus olen kasutanud kriitilist diskursuseanalüüsi, mis van Dijki määratluse kohaselt on viis näha tekstis ühiskonnas levinud stereotüüpide, võimu ja domineerimise taastootmist. Kriitiline diskursuseanalüüs pole mitte niivõrd eraldi koolkond diskursuseanalüüsi sees, vaid pigem pakub see võimalust läheneda tekstis leiduvatele peidetud tähendustele teisiti. (Van Dijk 1993)

Uuringu esimeses etapis tegin Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP ja Postimehe nädalalõpulisas Arter 2017. aastal ilmunud 64-le meestest kirjutatud portreeloole kontentanalüüsi, mille tulemusi võrdlesin 1996. ja 2004. aasta portreelugude kontentanalüüsi omadega, kasutades sama kodeerimistabelit. Seejärel lugesin korduvalt 2017. aastal ilmunud portreelugusid, tehes pidevalt märkmeid väljajoonistuvate teemade kohta, ning võrdlesin tulemusi varasemate aastakäikude portreelugude omadega, mis põhinevad samuti diskursuseanalüüsil.

Vaatlusalused kolme aastakäigu numbrid sisaldasid 180 meeste kohta kirjutatud portreelugu, mis moodustavad uuringu valimi. Kui 2017. aastal ilmus Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpulisades kokku 104 portreelugu, millest 64 ehk 61,5% oli kirjutatud meestest, siis 1996. aasta Postimehe ja Eesti Päevalehe nädalalõpuväljaannete kokku 56 persooniloost oli meestele pühendatud 59%. 2004. aastal oli samade lehtede nädalalõpuväljaannetes 60 portreeloost 58% meeste kohta. Seega pole olulisi muutusi meeste persoonilugude arvus aastate jooksul toimunud.

Aastakäikude võrdluses on suur erinevus toimunud portreelugude üldarvus, mis on tingitud peamiselt majanduslikest põhjustest. Näiteks 1996. aasta teises pooles suleti rahaliste raskuste tõttu Eesti Päevalehe tollane nädalalõpuväljaanne Magasin ning see seega aasta viimastel kuudel enam ei ilmunud. Samuti vähendas 1996. ja 2004. aasta nädalalõpuväljaannete arvu tava mitte anda neid suviti mingil perioodil välja, seevastu 2017. aastal ilmus mõlema ajalehe nädalalõpuväljaanne kõigil nädalatel.

Tulemused: mehed on vanaks jäänud

Selge muutus on võrreldavates aastakäikudes toimunud seoses portreteeritavate vanusega. Kui 1996. ja 2004. aastal oli portreeloo mees valdavalt 25–44-aastane või ei mainitud artiklites tema vanust üldse, siis 2017. aastal oli loo keskmes vanem mees, seejuures oli tema vanus üldjuhul ka loo juures kirjas. Kui 1996. aastal kuulus vaid 17% kirjeldatud meestest üle 45-aastaste vanuserühma, siis 2004. aastal oli 45-aastaseid ja vanemaid juba 27% ning 2017. aastal lausa 63% (neist 34% on vanemad kui 55). Mõnevõrra võib vanuse võrdlust mõjutada see, et aastaks 2017 oli märgatavalt sagenenud mehe vanuse mainimine lugudes või nende juures olevates CVdes. Kui 1996. aastal ei mainitud mehe vanust 24% juhtudest, siis 2017. aastal oli see näitaja vaid 8%.

Noorte sagedasemat portreteerimist 1996. ja ka 2004. aastal võib seletada suure hulga väga noorte poliitikute, ajakirjanike, pangajuhtide jt tekkega taasiseseisvumise algusaastatel. Kui 1996. ja 2004. aastal ei mainitud paljudel juhtudel mehe vanust kui isiklikku fakti üldse, siis 2017. aastal olid asjad teisiti – vanus oli ära toodud pea iga portreeloo juures. Portreelugude kirjutamist vanematest inimestest on seotud asjaoluga, et need on suuresti sama põlvkonna portreteeritavad, kes 1996. ja 2004. aastalgi. Võitjate põlvkond ehk 1990ndate alguses hea stardipositsiooni saanud mehed pole ikka veel avalikult areenilt lahkunud, ja kuigi uusi tegijaid on peale tulnud, domineerivad nad avalikus elus endiselt.

Meest kujutatakse tavaliselt portreelugudes tema ühiskondliku rolli kaudu, naise puhul seatakse fookusse aga tema isikuomadused (Bjarnason jt 2005). Võrdluses 1996. aastaga on mehest kirjutatud portreeloo peateema muutunud nii Postimehes kui ka Eesti Päevalehes 2004. aastaks märgatavalt personaalsemaks ja intiimsemaks. Meeste kujutamine edu ja tegevuse kaudu oli järsult vähenenud, kategooria „Töö“ oli kukkunud 1996. aasta 54%-lt 39%-ni 2004. aastal. Seevastu 2017. aastaks oli portreeloo peateemana jõuliselt esile kerkinud skandaal või sündmus. Isegi juhul, kui portreelugu keskendus suuresti mehe tööle, esitles ajakirjanik seda ikkagi eelkõige äsjase skandaali või sündmuse kaudu.

Viimasest aastast on sinu puhul kindlasti kõige eredamalt meeles purjuspäi sõitmine. Paratamatult tekib küsimus, kas oskad alkoholiga piiri pidada. Kuidas sul praegu joomisega on?

Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Väga hästi on. Mis temaga olema peab? Mida on selle ümber enam targutada? See on kummaline: olen mõelnud, et Eestis jookseb alkoholi teema ikka igalt poolt läbi, ja see on imelik. (Peeter Oja, Eesti Päevaleht, 09.12.2017)

Sellise teemavaliku põhjused pole mitte niivõrd aja jooksul toimunud muutused suhtumises, vaid pigem meedia muutumine meelelahutuslikumaks. See on osa juba pikaajalisest tendentsist, kus meedia on hüljanud tasapisi oma avaliku teenuse funktsiooni meelelahutuse kasuks ning suundunud avalike probleemide juurest privaatsete ja personaalsete teemade poole ehk personaliseerunud (McDonald 2003).

Huvitava detailina ilmneb kolme aastakäigu võrdlusest, et järk-järgult on loo peateemana vähenenud peategelase erakordsus. See kategooria sisaldab lugusid, mida on ajendanud kirjutama kas mingi väga erakordne tegu või avalikkuses mitte kuigi tuntud erakordne isik. Kui 1996. aastal kuulus sellesse kategooriasse 19% lugudest, siis 2017. aastal vaid 6%. Näiteks on tehtud portreelugu päevade kaupa järjest triatlone teinud ultrasportlasest Rait Ratasepast või Urmas Alenderi seni avalikkuse eest varju hoidnud pojast Ion Alenderist. Portreeloo kangelase esitlemine mingi väga erakordse nüansi kaudu on suure tõenäosusega vähenenud seetõttu, et sellist nüanssi on aina keerulisem leida. 1990ndatel oli tunduvalt lihtsam millegi erakordsega silma paista, sest suur osa tegevusvaldkondadest ja ettevõtmistest olid uued ja värsked. Ajakirjanikul oli toona tunduvalt lihtsam esitleda portreeloo peategelast lugejale erakordsuse kaudu.

Ajakirjanduses on inimese portreteerimisel üldjuhul kõige tähtsam tema suur tuntus tavalugeja jaoks. Laenates Bourdieu (1986) mõtteid kapitaliliikide kohta, võib väita, et tuntus on osa sotsiaalsest kapitalist, mis tekitab inimese jaoks lumepalliefekti: kui ta on juba piisavalt tuntud, hakatakse temast aina rohkem kirjutama, mis teeb teda järjest tuntumaks. Seejuures eelistavad ajakirjanikud portreeloo kangelastena avalikkuses palju nähtavamana tegutsevaid lauljaid või näitlejaid, kes on lugejale tuttavamad kui näiteks teadlased või kirjanikud. Sestap astuvadki nädalalõpulisade portreelugude kangelastena kõigis kolmes aastakäigus kõige sagedamini üles meelelahutajad: lauljad, näitlejad, tuntud saatejuhid, mõned sportlased. Nii poliitikute kui ka ärimeeste esindatus on püsinud aastate jooksul üsna samana. Kunstnike osakaal on võrreldes 2004. aastaga kasvanud, teadlaste osakaal vaadeldavate aastakäikude lõikes aga vähenenud.

Nn tähtsad teised ehk loo kangelase karjääri ja elu olulised mõjutajad figureerivad tavaliselt rohkem naistest kirjutatud lugudes. Sotsiaalpsühholoogide väitel kalduvad naised oma edu pidama sageli väliste asjaolude teeneks, ebaedus aga süüdistama iseennast, samal ajal kui mehed peavad edu enda teeneks ja ebaedu ebasoodsate asjaolude kokkulangevuseks (Bjarnason jt 2005). Varasemad Eestis tehtud uuringud (Pilvre 2000) on näidanud, et naistest kirjutatud portreelugudes on tähtsaid teisi sagedamini mainitud kui meeste portreedes. Siiski ilmneb analüüsitavast allikmaterjalist, et Postimehe ja Eesti Päevalehe nädalalõpulisades on tähtsate teiste arv meeste persoonilugudes vaadeldaval perioodil hüppeliselt kasvanud: kui 1996. aastal mainis oma elu olulisi mõjutajaid portreelugudes vaid 3,6% meestest, siis 2017. aastal juba 53%. Seda saab seletada 1990ndatel tärganud traditsioonilise mehelikkuse heroiseerimisega, mis oli ajendatud sõjaeelse Eesti vabariigi ja sellega seonduva ülistamisest. Kuna traditsioonilise mehelikkuse kaanonite järgi ei küsi mees nõu ega abi, vaid on ise tugev ja tark, ei saa tema elus olla ka palju nõuandjaid ja abistajaid. Tähtsate teiste ilmumine meestest kirjutatud portreelugudesse viitab seega traditsioonilise mehekuvandi mõningasele pehmenemisele järgmiste kümnendite jooksul.

Portreeloo mees oli nii 1996., 2004. kui ka 2017. aastal kas abielus või ei mainitud tema perekonnaseisu üldse. Üksikutes lugudes osutati, et mees on lahutatud, kuid kui ta oli vallaline, siis tema seisus ja võimalikud pereloomisplaanid eraldi jutuks ei tulnud.

Perekonnaseisuga haakub laste teema. Varasemat uuringut (Malmberg 2005) tehes paigutasin eri rühmadesse need juhud, kus mehe laste ja perekonnaseisu oli mainitud loo juures olevas CVs ning kus loo peategelane oli ise maininud oma naist ja lapsi. Selline eristus oli vajalik, kuna 1996. aastal oli veel üsna tavaline, et lastest mehega ei räägitud, kuid neid mainiti loole lisatud CVs. Laste mainingud CVdes olid 2004. aastal mõnevõrra vähenenud mõlemas lehes. Kui 1996. aastal ei märgitud loo juures mehe lapsi 32% juhtudest, siis 2004. aastaks oli see protsent kasvanud 57ni ehk peaaegu poole võrra. Samal ajal oli hüppeliselt sagenenud lastest ja perekonnast rääkimine loos endas, mis ilmselt ka tingis laste vähese mainimise CVdes. Seevastu 2017. aasta materjalist ilmnes, et laste maininguid CVdes pole enam põhjust eraldi esile tuua, sest peaaegu kõik mehed, kellel on lapsed, neist ka räägivad.

Ma ei ole väga originaalne, kui ütlen, et kõige suurem väljakutse on vaadata oma lastele silma, kui nad ütlevad, et tule vaatama meie esimest ujumisvõistlust, ja ma luban seda neile. Eriti kui see on laupäeval. Ja siis avan oma kalendri ja näen, et mind ei ole sel päeval Eestis. Need on kõige raskemad hetked. Samuti tõdemus, et näed oma lapsi ainult magades. (Jüri Ratas, Eesti Päevaleht, 25.11.2017)

Kas mehe välimus on tähtis?

Pilvre on märkinud oma doktoritöös, et 2004.–2008. aasta Eesti Ekspressi „Persooni“ rubriigi persooniloos võis märgata tendentsi kirjeldada järjest rohkem ka meessoost kangelase keha. Enamasti põhines meeste välimuse kirjeldus mõnel kõnekal detailil, riietuse eripäral või aksessuaaridel. (Pilvre 2011). Sama tendents ilmnes ka 1996. ja 2004. aasta võrdluses. Seevastu 2017. aasta portreelugudes mainiti mehe välimust väga vähe. Üks võimalik seletus sellele on ajakirjaniku sugu. Kui 1996. aastal oli naisajakirjanike kirjutatud 60% meestest rääkivaid portreelugusid ja 2004. aastal 43%, siis 2017. aastal vaid 30%. Võib eeldada, et meesajakirjanik ei kirjelda kas teadliku või alateadliku homofoobsuse tõttu teise mehe välimust.

Üks korduv mehelik detail, millele tähelepanu pöörati, on habe või karvakasv laiemalt.

Miks sul habe on?

Sest olen laisk. /-/ Ma ajan korra nädalas. Näen, et see on praktilisem ja efektiivsem – väga lihtne! Mul on selline habe olnud juba mitu aastat. Ilma sügava tagamõtteta. (Taavet Hinrikus, Postimees, Arter, 16.01.2017)

 

Kas Suzi Vesiku jalgade raseerimine oli ebamugav?

Ei, seda õnneks mitte. (Naerab.) Ma olen nii hädise karvakasvuga. Mul on unistus, et kui vanem laps läheb kooli, siis äkki selleks ajaks on mul habe. Kui vana ma siis olen?… 33.

Kuhu karvakasv jääb? Kui vaatan oma vanemaid, siis isal hakkas ka habe kasvama alles Vene sõjaväes. Seal pidi kogu aeg habet ajama, sest lõug pidi puhas olema. See lõi kasvu käima. Mul on terve perekond nii, et keegi pole jalgadest ega kätest eriti karvane. (Tõnis Niinemets, Postimees, Arter, 04.02.2017)

Ühel juhul on meest kirjeldatud viisil, nagu seda tavatsetakse teha naiste puhul. Kõnekas on ka asjaolu, et selline naiselik kirjeldus esitatakse mehe kohta, kes loos kinnitab, et ei varja oma homoseksuaalsust, ning see kirjeldus pärineb naisajakirjanikult.

Oma lemmikkohvikusse Coffee Gourmet’sse Kadriorus saabub Marko erksas korallroosas kampsunis, Maroko päevitus palgeil, lõhnates värskelt piserdatud parfüümi (Hermes Terre d’Hermès) järele. (Marko Reikop, Eesti Päevaleht, LP, 25.01.2017)

Diskursuseanalüüsi tulemused: läbipõlemine, tüdimus ja mälestused

Diskursuseanalüüsist selgub, et 2017. aastal meestest kirjutatud portreelugudes tuleb esile elumuutuse diskursus, mis omakorda jaguneb läbipõlemise/läbikukkumise ja kannapöörde repertuaariks, ning möödunud elu diskursus, mis jaguneb heade aegade ja tervise/suremise repertuaariks. Möödunud elu diskursus tuleneb otseselt portreteeritavate vanuse märgatavast tõusust võrreldes 1996. ja 2004. aastaga. Mees, kes on elanud pikka ja küllaltki läbipõletavat elu, mõtleb paratamatult aina rohkem nii oma tervisele kui ka aina lähenevale surmale.

Kuna 2017. aasta portreelugude mees on vanem kui 1996. või 2004. aasta oma, siis on tal üht-teist juba läbi elatud ning edu kõrvale, mis moodustas eraldi diskursuse 1996. aastal, on tulnud ka tagasilööke ja läbikukkumisi. Portreeloo mees pole rohkem kui kakskümmend aastat hilisemates lugudes enam ainult võitja, n-ö kõva mehe kuvandi kandja. Pigem on ajakirjanikku ajendanud temast portreelugu kirjutama tähtsa ametikoha kaotus, läbipõlemise või pere tõttu tehtud kannapööre või tervisest tingitud põhjalik eluviisi muutus. Seejuures võib Pilvre (2011) doktoritöö tulemustele tuginedes täheldada erinevusi naistest ja meestest kirjutatud persoonilugude vahel: naiste ebaedu kirjeldusi pole Eesti Ekspressi „Persooni“ rubriigis palju, sest ilmselt ei ületa edutud või läbikukkunud naised enamasti „Persooni“ uudiskünnist, sest nende tegevuse mastaap on liiga väike, samas kui meeste läbikukkumine suurtes ettevõtmistes, äris või spordis on sageli väärt kujutamist. Lisan juurde, et mehe läbikukkumine on juba iseenesest midagi vastuolulist ja sobimatut hegemoonilise maskuliinsusega, see on enamasti seotud mingit sorti võimu käest andmisega. Läbikukkumine kui avaliku elu tegelase pudenemine troonilt on ka ajakirjanduse jaoks ligitõmbav teema, kuna toob palju lugejaid.

  1. aastal portreteeritud mees, kes on vanem ja kogenum, suhtub läbikukkumistesse valdavalt stoiliselt ja võtab neid kui elu vajalikku õppetundi. Kui 1996. aastal võis edudiskursuses eristada karjäärirepertuaari, kus portreteeritav mees rääkis oma senistest pingutustest, rõhutades, et paremad ajad on veel ees, siis 2017. aasta mees räägib edasisest karjäärist suhteliselt vähe. See on ka mõistetav portreteeritava mehe keskmise vanuse tõusu tõttu. Suurel osal portreteeritavatest on enamik aktiivsest tööelust juba selja taga. Nii jääbki kõlama pigem see, kui palju juba on tehtud ning mis on olnud selle kõige hind, kuidas see on mõjunud tervisele. Räägitakse ka otsesõnu sellest, kui karm on meeste jaoks olnud taasiseseisvumise aeg.

Eesti lähiajalugu on olnud üliraske ka juhtide jaoks. Kui vaadata kolme me iseseisvusaja suurimat poliitikut Savisaart, Laari ja Kallast, siis mis nad nüüdseks on? See on suhteliselt mõtlemapanev lugu. Kas pole mitte liiga ränk isiklik hind selle eest, et nende juhtimisel tehti Eestist Ida-Euroopa kõige edukam riik? (Jüri Mõis, Eesti Päevaleht, LP, 04.02.2017)

Ühe läbiva joonena kirjeldavad oma läbipõlemist tunnistavad mehed eelnevat elu erilise kogemusena, sellisena, mida enamik n-ö normaalseid inimesi ei ela. Mehed rõhutavad ise oma ebatervislikke eluviise, enesepõletamist, ohvrite toomist.

Olen 23 aastat olnud kolme-neljatunnise ööune peal. Ega see (osutab oma vatsale) ole nalja pärast, see on laiskusest. Esimesel aastal, kui läksin raadiosse tööle, võtsin juurde 12 kilo, ilma et oleks üldse midagi muutnud. Siis sündis poiss ka. Mul ei olnud enam seda rütmi, et lähen magama ja tõusen üles, et saan katkematu jadana magada kuus tundi. Siis oli uni ööpäevas kolmes-neljas osas, äratuskell helises ööpäevas kolm korda, ja niimoodi aastaid, aastaid, aastaid. Timmisin alkoholiga vahed ära, et lustiks ja jõuaks. Ainevahetus läks p***e, absoluutselt. See on debiilne – muuda siis, mees, midagi! Aga kui tahad raadios töötada ja üritusi teha, pead midagi ohvriks tooma. (Gaute Kivistik, Postimees, Arter, 25.02.2017)

Erakordse läbipõlemise värvikaks kirjeldamiseks toob portreteeriv mängu surmateema ning rõhutab, et on oma tervise ära rikkunud juba suhteliselt noore mehena.

Olin läbipõlemise piirimail, kui lõpetasin „Terevisiooni” juhtimise. Tegin seda kuus aastat igal hommikul, alustades saadet kell 6.25 /—/ Pidin olema heas tujus ja esitama mõttekaid küsimusi. Ma arvan, et olin sel ajal surmale üsna lähedal. Rikkusin selle saatega tervise kümneks aastaks. (Marko Reikop, Eesti Päevaleht, LP, 25.01.2017)

Nagu eespool juba viidatud, on mõjuvõimsa mehe kukkumine troonilt ajakirjanike jaoks üldjuhul põnev materjal. Hea näide 2017. aastast on aastakümneid Eesti poliitikas tooni andnud Edgar Savisaare portreelugu, mis oli ühelt poolt ajakirjaniku soov näidata Savisaare keerulist olukorda ning teiselt Savisaare püüd näidata, et ta on jätkuvalt võimu juures ja tal on endiselt palju pooldajaid.

Vaatan sinu praegust elu: pea igapäevane kohtus „töölkäimine”, peale selle valimiskampaania, kus ühel päeval oled Narvas, teisel Tallinnas… Kuidas sa inimlikult vastu pead ja jaksad?

Aga näed, jõuan! Ja veel praegu istun pärast pikka kohtupäeva sinuga siin ja ajame päris rõõmsalt juttu. Kust mu energia tuleb? Kui käin mööda tänavat või õigemini sõidan selle käruga, siis iga neljas inimene, kes mulle vastu tuleb, toetab mind ja on minu poolt hääletanud. See annabki jõudu. (Edgar Savisaar, Eesti Päevaleht, LP, 07.10.2017)

Elumuutuse diskursuses ilmnev läbikukkumise ja kannapöörde repertuaar on tihti omavahel seotud. Põhjusena nimetatakse kas enese ammendamist mingil kohal, terviseprobleeme või vastupandamatuks muutunud soovi midagi muud teha.

Owe oli 25, kui Elmarisse läks, ja 45, kui sealse ukse kinni lõi. Kui paljud arvasid, et põhjust selleks andsid uued suured ülemused, kellega ühist keelt ei leitud või kelle arusaamine meediast ja raadiotööst Owe seisukohtadest kardinaalselt erines, siis päris nii see polegi. Owe tahtis ise ära minna ja vaadata, mida saatusel talle veel pakkuda on. (Owe Petersell, Postimees, Arter, 22.12.2017)

See on hea näide väga pikalt ühel töökohal olnud mehest, kes näitab senise elu ammendumist tööaasta(kümne)te esiletoomisega. Ka väljend lõi ukse kinni rõhutab tüdimust ja vajadust muutuste järele. Vaatlusalusele repertuaarile on iseloomulik ka see, et mees soovib kinnitada, et tema ise lahkus töökohalt, mitte ei pidanud lahkuma, kuigi ajakirjanik viitab tekstis n-ö suurtele ülemustele, kellega ühist keelt ei leitud.

Muutustest on kantud ka järgmine näide. Mees, kes on pikalt tööd rabanud, olnud avalikkuse huviorbiidis ja võib-olla peab ka mitut peret ülal, on keskea läve ületanuna tagasi tõmbunud, mõnel juhul maale elama läinud ja vaatab elu hoopis teise pilguga. Kunagisest seltskonnalõvist on saanud hoolas pereisa, ohjeldamatu pidutseja on alkoholile selja keeranud, töörabaja peab oluliseks hoopis teisi väärtuseid või on n-ö vastastikusel kokkuleppel sunnitud senise töö jätma. Näiteks endisest telesaatejuhist ja meedias naistemehena eksponeeritud Alex Lepajõest on glamuurset elu elanud paha poisi asemel maalitud hoopis teistsugune pilt.

Oled Võrumaal. Elad maal metsas ja oled kodune isa?

Kodune. Kirjutan, teen igapäevaseid asju. Kui kodus on kolm väikest last, siis on töid ja tegemisi käed-jalad täis. Viid lapsed autoga kooli ja tood tagasi, viid trenni ja tood tagasi… (Alex Lepajõe, Eesti Päevaleht, LP, 01.04.2017)

Üks mitmes portreeloos korduv teema on alkoholist loobumine. Kui sellega on enam-vähem edukalt hakkama saadud, räägivad mehed sellest heameelega, sest tegu ongi suure saavutusega, suure elumuutusega. Pidutsemisaastad on selja taha jäänud ning tervise peale mõtlemine muutub aina tähtsamaks.

Ei ole pikka aega võtnud. See soon hakkab aastatega ära kaduma, kärakas ei lähe enam sisse. Vahepeal oli nii, et ei võinud terava alkoholi – viina või viski – lõhnagi tunda. Kohe hakkas vastu. (Arvo Kukumägi, Eesti Päevaleht, LP, 21.01.2017)

Portreelugudest leiab ka mitmeid sunnitud kannapöördeid, kus tuleb seniselt pikaajaliselt töökohalt lahkuda mitte päris omal vabal tahtel. Parimal juhul nimetatakse seda vastastikuseks kokkuleppeks, terava olukorra puhul aga räägitakse otsesõnu konfliktist.

Miks te Estoniast lahkusite?

Probleem ei olnud minu töös.

Kas see oli siis isiklik vastuolu?

Ilmselt küll. (Neeme Kuningas, Postimees, Arter, 29.07.2017)

 

Vanad head ajad

Silmatorkav osa 2017. aastal Eesti Päevalehes ja Postimehes portreteeritud meestest räägib peamiselt mälestusi. Läbiv joon on meenutused 1990ndatest, mil sai alguse paljude hiilgav karjäär, mil oldi veel noored ja aktiivsed. Ent palju on ka lihtsalt mõtisklusi aja möödumisest. Nende vanust arvestades on see mõistetav, sest suur osa elust on elatud ja aktiivsemad ajad paljudel paratamatult möödas ega tule enam kunagi tagasi.

1990ndad olid väga kiirete ühiskondlike ja majanduslike muutuste aastakümme, mis on ilmselgelt jätnud kõnealustesse meestesse nii sügava emotsionaalse kui ka majandusliku jälje. Too aastakümme ei olnud eriline üksnes mingi ühe valdkonna meeste jaoks, vaid väga erinevate elualade esindajad meenutavad seda kui tugevat stardipakku. Näiteks tollal ettevõtlusega alustanud mehed meenutavad, kui kiiresti nad jõudsid majandusliku võimuni.

Kas oli see 1992. või 1994. aastal, kui ühes ajaleheartiklis nimetati meid, kes me olime hariduse saanud sügaval stagnaajal, ikka kaotajate põlvkonnaks. 1997. aastal olid peaasjalikult just selle nn kaotajate põlvkonna esindajad Eesti majanduses väga mõjukad tegelased – pangajuhid ja firmade omanikud. Nuriseda oleks patt. (Ain Hanschmidt, Eesti Päevaleht, LP, 17.06.2017)

Tollane ajakirjanik ja poliitik, hilisem ettevõtja meenutab aga peamiselt oma noorust, millele lisas veelgi rohkem erilisust selleaegne poliitiline kontekst.

Mingis mõttes on nood Edasi ja Postimehe aastad, 1987–1991, ühed ilusamad mu elus. See oli ikkagi mu esimene päris töökoht ning samal ajal oli nooruse tung ja torm täies hoos: kurikuulsad Edasi peod, kus uksed hingedelt maha löödi, ja teisalt ülikooli luuleteater Valhalla, mida Margus Kasterpalu, Toomas Kiho, Indrek Tarandi ja paljude teiste sõpradega vedasime. Ja nagu sellest veel vähe oleks, toimus toona laulev revolutsioon, mis oli tegelikult kõigi nende sündmuste peategelane. (Tiit Pruuli, Postimees, Arter, 12.08.2017)

Kuna portreteeritava vanus on märgatavalt kasvanud, on loomulik, et mitme 2017. aasta portreeloo peategelased räägivad palju nii terviseprobleemidest kui ka suremisest. Osaliselt kajastub terviseteema ka läbipõlemise/läbikukkumise ja kannapöörde repertuaaris, kuid seal räägivad sellest veel nooremapoolsed mehed, kes on tänu oma elu põhjalikule muutmisele tervist parandanud.

Mitmel 2017. aastal portreelugudes kujutatud vanemal mehel on olnud suuri terviseprobleeme, mis tihti ei luba enam edasi töötada. Samuti räägivad need mehed surmahirmust, lahkunud sõpradest ja kolleegidest ning loodavad, et nende ema ei pea neid matma. Ei 1996. ega 2004. aastal neid teemasid nii suurel määral ei mainitud. Lisaks on kaks meest, kes veel mullu portreelugudes üsna värvikalt oma tervisest rääkisid, praeguseks surnud.

Portreteeritavate hulgas on mitu meest, kes pole oma raskest haigusest või lihtsalt väga kehvaks muutunud tervisest saladust teinud ja tunnistavad, et ei jaksa enam endisel viisil tööd rabada.

Pärast oma naise surma 2011 mõtlesin, et jätan «Õnne» kirjutamise järele. /—/ Lõpuks hakkas endal ka tervis jupsima. Hakkasin ära väsima, kui sa kogu aeg teed. Siis suri Silvia Laidla, aga mul oli talle kirjutatud kahe osa jagu materjali. Mäletan, et istusin siin, sügistööd ees, jamasin veel tulpidega, olin juba kolm nädalat graafikust taga. Leppisin kuidagi närviliselt, aga rahulikult Suvistega kokku, et teen jõuludeni ja rohkem ei jaksa. (Teet Kallas, Postimees, Arter, 03.06.2017)

Materjali põhjal võib väita, et suremine pole meeste jaoks tabuteema. Nad on juba selles eas, kus teadvustatakse, et elu pole igavene ja kõigil tuleb ükskord lahkuda. Nenditakse, et paljud olulised inimesed on kõrvalt juba läinud, ja räägitakse surmaks valmistumisest.

Diskursiivsete repertuaaride muutumine ajas

Kolme aastakäigu portreelugude diskursuseanalüüs peegeldab üsna selgelt ühiskondlikke olusid ja tõekspidamisi. Nii oli taasiseseisvumisaja alguses 1996. aastal Eestis veel kõigi võimaluste aeg. Suured karjäärihüpped ja kiire rikastumine olid ajastu märk ning nendega seotud väärtused kajastusid ka meestest kirjutatud portreelugudes. Tähtsal kohal olid uued karjäärivõimalused, palju räägiti poliitikasse minekust kui tollal veel väga ahvatlevast ja prestiižsest võimalusest. Mehi kujutati konservatiivselt, esiplaanil oli tööalane edu ja uued väljavaated, lugudesse lisasid veidi inimlikumat mõõdet vestlused naistest ja vaba aja veetmise harjumustest, kuid sedagi aktsepteeritud mehelikkuse raamides.

  1. aasta portreelugudes eristuvad selgemalt kaks diskursust: edudiskursus, mis räägib mehe tööalastest võitudest ja plaanidest, ning tõelise mehe diskursus, mis sisaldab vestlusi naistest ja mehelikest ajaveetmisvormidest. Edudiskursuses eristasin karjääri- ja tuntuserepertuaari. 1996. aasta portreelugudes joonistusid välja ka stereotüüpsed meheliku mehe kujutamise viisid, mille koondasin tõelise mehe diskursuseks. Mehelik mees meeldib naistele ja räägib neist üsna joviaalsel toonil, ta on suhteliselt jõukas ja kindlasti tööalaselt edukas, vabal ajal võtab ta napsi ja laseb püssi. Seega ilmnes tõelise mehe diskursuses naiste-, raha- ja alkoholirepertuaar.
  2. aastaks oli tööalane edu suure osa oma uudsusest ja võlust kaotanud. Portreeloo peategelane oli endiselt kahtlemata keskmisest edukam, kuid aina vähem kujutati teda seoses oma töövõitudega. Tööst küll räägiti palju, kuid pigem selle kaudu, millist mõju on see avaldanud mehe eraelule, millist rõõmu ja valu talle põhjustanud. Mehele oli aastaks 2004 tekkinud 1996. aasta enesekindla karjeristiga võrreldes palju rohkem emotsioone, ta oli avatum ja haavatavam. Ühe silmatorkava muutusena võrreldes 1996. aastaga rääkis mees palju oma lastest.
  3. aastal on mees märgatavalt vanem ja see jätab pitseri ka temast kirjutatud portreelugudele. Mees räägib palju möödunud aegadest, mälestused on mitmes portreeloos esikohal. Paljud mehed on jõudnud elus pöördeliste aegadeni, jätnud senise töö või eluviisi, teinud mingi otsustava muutuse. Muidugi räägitakse mehega endiselt palju tema tööst, kuid see on nüüd juba sageli minevikuvormis, jutt käib peamiselt sellest, mida kunagi on tehtud.

Järeldused

Karl Mannheimi (1952, 23–24) järgi kujundavad samal perioodil kogetud suured ja pöördelised sündmused ühe põlvkonna maailmanägemist, annavad sellele põlvkonnale oma näo. Nii on ka 2017. aastal Postimehes ja Eesti Päevalehes portreteeritud meestega, kes on suuresti seesama põlvkond, kes figureeris ka 1996. ja 2004. aasta portreelugudes. Nüüdseks on enamik neist kesk- või ka juba pensionieas ning see mõjutab nii nende kujutamise viisi kui ka lugude tonaalsust. Valdavalt olid need mehed aktiivsed juba nõukogude aja lõpus laulva revolutsiooni ajal ja tegutsesid väga intensiivselt 1990ndatel. See aastakümme on neid selgelt väga palju mõjutanud, paljude edukus põhineb tollase siirdeaja pöörastel ja keerulistel aastatel. Seetõttu meenutavad nad neid aegu 2017. aasta portreelugudes nii teatava heldimusega (noorusaeg) kui ka tülpimusega (kohutav töörabamine).

Siirdeaja sotsiaalse tunnetuse muutusi uurinud Rämmer on oma doktoritöös osutanud, et individuaalsete saavutusvõimaluste väärtustamine vähenes Eestis nii radikaalsete reformide (1991–1994) kui ka üleilmse majanduskriisi (2008) tagajärjel. Samuti aktsepteeriti sel ajal sotsiaalsetest normidest kõrvale kalduvat käitumist üha rohkem. (Rämmer 2018) Selles kontekstis on mõistetav nii mehe kujutise pehmenemine 2004. aastal võrrelduna 1996. aastaga kui ka mälestustes elamine ja kannapöörete kirjeldamine 2017. aastal. Viimase suure majanduskriisi mõju kestab paljude inimeste jaoks veel siiani, sest kaotati oma senine positsioon või varakus, halvimal juhul mõlemad. Seetõttu on palju selliseid võitjate põlvkonnaks nimetatute esindajaid (1960ndate esimeses pooles sündinud) ja ka vanemaid, kelle elu parimad aastad jäävadki 1990ndatesse, ja mitte ainult seetõttu, et nad olid siis veel noored – pigem oli see nende tippaeg nii karjääri kui ka ülejäänud ühiskonnaga võrreldavate sissetulekute mõttes. Viimane majanduskriis oli tõenäoliselt ka üks põhjusi, miks on paljud portreteeritavad mehed teinud oma elus kannapöördeid, pidanud valima teise ameti või linnast maale kolinud.

Rämmeri (2018) uuring näitas, et kõige paremini tulid siirdega toime noored eesti rahvusest mehed, sest noored olid sotsialiseerunud vanemate põlvkondade esindajatega võrreldes liberaalsemas keskkonnas, samuti ei olnud nad veel jõudnud nõukogude ühiskonnaelu reeglite mõjul muganduda. Nad olid vanemate põlvkondade esindajatest ka hakkajamad (Helemäe jt 2000, viidatud Rämmer 2018 järgi). Erinevalt noortest naistest ei kammitsenud mehi vajadus laste eest hoolitseda (Rämmer 2018). Sellest ajast pärineb ka mõiste võitjate põlvkond, kes pole endiselt areenilt lahkunud. Nad on vanemad, kogenumad, kohati ka läbipõlenumad, elult räsida saanud ja terviseprobleemidega kimpus, aga tegutsevad endiselt avalikus elus ja olulistel ametikohtadel.

Kuigi 1990ndad andsid eelkõige just meestele parema stardi, oli sellel ka oma hind, mida mitmed portreteeritud mehed lugudes kirjeldavad. Tollal domineerima hakanud sõjaeelse Eesti vabariigi vaimus mehelikkus nõudis pere ülalpidajaks olemist, n-ö tõelise mehe mudelile vastamist. Raili Põldsaare (2009) väitel pidi Eesti mees pärast taasiseseisvumist kätte võitma tõelise ennast määratleva mehe staatuse ning iseolemise märksõ­nadeks said seega mehemeel ja -tegu.

Kolme aastakäigu võrdluse põhjal võib väita, et 1996. aastaga võrreldes on mehe meediakujutis 2004. aastaks märgatavalt pehmenenud. 2004. ja 2017. aasta võrdluses pole aga nii selget muutust toimunud. Mõnevõrra on suurenenud tähtsate teiste mainimine, jätkuvalt räägitakse palju lastest ja abikaasadest. Samuti viitab mõningasele muutusele mehe kujutamine tema mingit sorti läbikukkumise ja terviseprobleemide kaudu, mis läheb vastuollu n-ö kõva mehe kujundiga hegemoonilise maskuliinsuse raamistikus. Neid väiksemaid muutusi võib seletada hübriidmaskuliinsuse mõistega, mis Bridgesi ja Pascoe (2014) sõnul seisneb selles, et seni allutatud maskuliinsuse identiteeti kuulunud omadused on lisandunud privilegeeritud meeste identiteeti. Ent kui võrrelda 1996. aasta enesekindlat karjeristi 2004. aasta emotsionaalse ja haavatava mehega, siis samaväärset edasiminekut pole 2017. aastaks toimunud. Põhjus peitub tõenäoliselt vähemalt osaliselt ühiskonna eri arengufaasides. 1990ndatel muutus kõik ülimalt kiiresti, nii majanduses kui ka ühiskondlikes tõekspidamistes. 2004. aastaks oli 1990ndate aastate esimese poole suur rahvuskonservatismi puhang möödas ning koos kõige muu läänelikuga olid Eestisse jõudnud ka ideed soolisest võrdõiguslikkusest, millest 1990ndate alguses veel peaaegu üldse ei räägitud.

Väidet, et suurt muutust pole meeste kujutamisel meedias toimunud, toetavad ka soolise võrdõiguslikkuse indeksi viimased andmed, mille järgi liigub Eesti võrdsema ühiskonna poole väga aeglaselt (Gender Equality Index 2017). 2017. aasta sügisel avaldatud indeksi punktisumma oli Eestil 56, mis andis meile Euroopa Liidu 28 riigi hulgas 20 koha (ibid.). Aastal 2005 oli Eesti punktisumma 52,2, mis tähendab, et 12 aastaga pole hüppelist edasiliikumist toimunud (Gender Equality Index 2005). Näiteks võimu kategoorias oli Eesti punktisumma 2017. aastal vaid 28, kuid võimu poolest kõige võrdõiguslikumal riigil Rootsil 79 (Gender Equality Index 2017). See tähendab, et poliitilise ja majandusliku võimu juures on endiselt valdavalt mehed. Tõsi, aastal 2005 oli punktisumma vaid 22,5, seega mingi areng on siiski toimunud.

Meeste kujutamisel meedias jätkuvad juba 2004. aastal kirjeldatud tendentsid: pere olulisus, peale töö muude väärtuste esilekerkimine, tähtsate teiste tekkimine meeste ellu ja selle tunnistamine. Lisanduvad kasvava vanusega kaasnevad nüansid, nagu terviseprobleemid ja tunne, et paremad ajad on möödas, samuti arusaam, et on aeg vahetada ametit või üldse aktiivsest elust tagasi tõmbuda.

Aastate jooksul pole vähenenud surve mehele kui pere ülalpidajale. Seda näitavad ka analüüsitud portreelood, kus mitme mehe kujutamisel rõhutas ajakirjanik asjaolu, et endine edukas mees on nüüd kodune ja tegeleb lastega ega osale enam endisel määral äris või hästi makstud palgatöös. Samale tendentsile osutab ka Pilvre (2014), kelle hinnangul konstrueeritakse praegu mehelikkust erinevate tarbimisvõimaluste kaudu, mis osale meestest on kättesaadavad ja teistele jällegi mitte. „Majanduslik kihistumine puudutab ka naisi, ent seoses elujõulise müüdiga mehest kui peamisest leivateenijast on majandusliku edukuse imperatiiv Eesti hegemoonilise maskuliinsuse kese ning suuresti meeste ja meestevahelise erinevuse teema“ (Pilvre, 2014).

Millal võiks toimuda järgmine suurem muutus meeste kujutamisel meedias ja seega ühiskondlikus suhtumises sugudesse? Analüüsides eri kohortide elluastumise aega, võib väita, et praegu jooksebki umbes 50. eluaasta juurest võitjate põlvkonna piir ning enne mõne järgmise põlvkonna suuremat domineerima hakkamist ei muutu avalikkuse suhtumine soorollidesse märkimisväärselt. Järgmine põlvkond, 1970ndatel sündinud, on praeguseks suure osa oma täiskasvanuelust elanud mitmes mõttes võitjate põlvkonna varjus. Seda põlvkonda uurinud Raili Nugin osutab, et kuigi ka see põlvkond sai juba teatava stardikiirenduse 90ndate alguses, oli vähemalt osa selle põlvkonna pereloomiskäitumisest juba sarnasem järgmise, 80ndatel sündinud põlvkonna omaga ehk pere loodi tunduvalt hiljem, kui see oli 60ndatel sündinutel tavaks. Samas viitas Nugini uuringus vaid üks respondent muutunud soosuhetele ja võrdsemale kodusele tööjaotusele, ükski teine uuringus osalenu seda teemat ei puudutanud. Sellest võib järeldada, et väga suurt muutust soostereotüüpides ja meeste meediakujutises ei toimu enne, kui avalikus elus hakkab domineerima 80ndatel sündinud põlvkond.

Meedia on ühiskondlike olude peegeldaja ja tõlgendaja, kuid ka meedias endas pole viimasel kümnendil toimunud suuri muutusi, mis pakuksid võimalust esile tõusta teistsugusel lähenemisel avaliku elu tegelastele. Edström ja Molster kirjeldavad, kuidas endiselt domineerivad naissoost kirjutajad tervise-, kosmeetika- ja heal juhul ka kultuurikülgedel. N-ö kõvad teemad ehk finants- ja välisuudised on jätkuvalt meeste pärusmaa, nagu loomulikult ka sport. (Edstrom, Molster 2014, 66)

Kuna uudistes esinevad valdavalt mehed, aga Eestis on portreelugude kangelaste valik seotud uudistes figureerimisega, on arusaadav, miks üle 60% portreelugude peategelastest on endistviisi mehed. Ka eri autorid (Pilvre 2014; Põldsaar 2009) on rõhutanud just taasiseseisvumise alguses tärganud uustraditsioonilise mehelikkuse rolli praegusaja Eesti sooideoloogia kujundamisel. „Asjaolu, et Eesti ajaloolise reaalsuse tõttu tuli iseseisva Eesti oma mütoloogia soolistamises eelkõige muuta mees mehelikuks, aitas tugevdada soolist hierarhiat, kus naine oli rahvusliku ürituse raames allutatud mehele ja isamaa vajadustele ning on seda siiamaani, kui loeme pronatalistlikust retoorikast läbiimbunud meediatekste“ (Põldsaar 2009).

Seega pole nii siinsele uurimusele kui ka teiste autorite töödele tuginedes põhjust väita, et lähiajal toimuks Eestis mingi oluline muudatus senises soostereotüüpses suhtumises ja selle kaudu ka meeste meediakujutises. 1960ndate alguses sündinud võitjate põlvkond, keda on kujundanud nii nõukogude perioodi kui ka siirdeaja konservatiivne suhtumine soorollidesse, küll vananeb, kuid domineerib nende vanust arvestades Eesti avalikus elus veel mõnda aega, olles seda teinud praeguseks juba pea kolmkümmend aastat.

Mis on selle domineerimise negatiivne pool peale püsivate soorollide? Pareto eliiditeooria järgi on vajalik eliidi ringlus, muidu on ühiskonnal oht stagneeruda ja tema jõukus ei kasva, sealjuures ei tohi ringlus olla liiga kiire ega ka liiga aeglane (Amoroso, 1938). Arvestades asjaolu, et Eestis on nii majandusliku kui ka poliitilise võimu juures domineerinud sarnane seltskond juba aastakümneid, on teatav stagneerumine ühiskondlikus arengus ja tõekspidamistes ilmselt toimunud, mida on ühiskonnateadlased juba ka varem väitnud. Näiteks osutavad Juhan Kivirähk ja Marju Lauristin 2012/2013. aasta inimarenguaruandes (2013), et Eestis on tekkinud murrang riigivõimu ja rahva suhetes. „Mitte et see oleks juba kaasa toonud nähtavaid muutusi hoiakutes ja väärtushinnangutes, kuid üsna selgelt on tõusnud päevakorda ja ühiskonna mõtlevama osa teadvustatud vajadus neid hoiakuid ja väärtushinnanguid muuta. Vastasel korral ei ole Eesti ühiskonnal asja demokraatlike riikide kõrgliigasse“ (Kivirähk, Lauristin 2013, 66). Seega pole uue, värskema maailmavaatega põlvkonna tulek võimu juurde mitte ainult soostereotüüpide ja meediakujutise muutumise, vaid ühiskondliku arengu küsimus.

 

Kirjandus

 

Aalberg, T.; Strömbäck, J. (2010). Media-driven men and media-critical women? An empirical study of gender and MPs’ relationships with the media in Norway and Sweden. http://journals.sagepub.com/doi/pdf/10.1177/0192512110378902 (kuupäev).

Ainsaar, M.; Toomel, O. (2011). Sooline ebavõrdsus tööelus: arengud Eestis ja rahvusvaheline võrdlus. Tartu Ülikool. https://sotsiaalteadused.ut.ee/sites/default/files/sh_files/Sooline%20ebav%C3%B5rdsus%20t%C3%B6%C3%B6elus_kogumik.pdf (kuupäev).

Amoroso, L. (1938). Vilfredo Pareto. – Econometrica, 6 (1), 1–21.

Berger, P.; Luckmann, T. (1966). The social construction of reality. London: Penguin Books.

Bjarnason, H. T., Pilvre, B., Edström, M., Siivonen, J. (2005). Here I am! Portrait interviews in Estonian, Finnish, Icelandic and Swedish daily newspapers. http://www.nordicom.gu.se/sites/default/files/kapitel-pdf/184_057-070.pdf (kuupäev).

Bourdieu, P. (1986). Handbook of theory and research for the sociology of education. Ed. J. Richardson. Westport: Greenwood, 241–258.

Bridges, T.; Pascoe, C. J. (2014). Hybrid masculinities: New directions in the sociology of men and masculinities. – Sociology Compass, 8 (3), 246–258. https://doi.org/10.1111/soc4.12134 65

Connell, R.; Messerschmidt, W. (2005). Hegemonic masculinity: Rethinking the consept. – Gender & Society, 19 (6), 829–859.

Connell, R. W. (2007). Globaliseerumine, imperialism ja mehelikkused. – Ariadne Lõng, 1/2, 77–99. https://enut.ee/files/ariadne_long_2007.pdf (kuupäev).

Edström, M.; Molster, R. (2014). Making change, Nordic examples of working towards gender equality in the media. Gothenburg: Nordicom, University of Gothenburg.

Gauntlett, D. (2008). Media, gender and identity. New York: Routledge.

Gender Equality Index (2005). https://eige.europa.eu/gender-equality-index/2005 (kuupäev).

Gender Equality Index (2015). https://eige.europa.eu/gender-equality-index/2015 (kuupäev).

Hearn, J. (2004). From hegemonic masculinity to the hegemony of men. – Feminist Theory, 5 (1), 49–72.

Kivirähk, Juhan; Lauristin, Marju (2013). Eesti inimarengu aruanne 2012/2013. Eesti maailmas. Tallinn: Eesti Koostöökogu, lk 66–69. https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2014/05/EIA_lowres.pdf (kuupäev).

Malmberg, K. (2005). Meeste meediakujutise muutus 1996–2004 Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpulisades ilmunud portreelugude näitel. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Mannheim, K. (1954). Essays on the sociology of knowledge. London: Routledge & K. Paul.

MacDonald, M. (2003). Exploring media discourse. London: Arnold.

McQuail, D. (2000). Massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Messner, M. (2003). On patriarchs and losers: Rethinking men’s interests. – Berkeley Journal of Sociology, 48, 74–88.

Nugin, R. (2010). Social time as the basis of generational consciousness. – Trames, 14 (4), 342– 366. http://eap.ee/public/trames_pdf/2010/issue_4/trames-2010- 4-342- 366.pdf

Pilvre, B. (2000). Construction of gender in a cover-column Persoon in an Estonian weekly Eesti Ekspress. Master’s thesis. Tallinn: Tallinn Pedagogical University.

Pilvre, B. (2011). Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Pilvre, B. (2014). Eesti mehelikkused. – Vikerkaar, 4/5, 45–55.

Põldsaar, R. (2009). Isamaa ja mehemeel: mehelikkuse ideoloogiad ja rahvuslik identiteet. – Ariadne Lõng, 1/2, 63–75.

Rämmer, A. (2018). Sotsiaalse tunnetuse muutused Eesti siirdeühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Van Dijk, T. (1993). Principles of critical discourse analysis. – Discourse & Society, 4 (2), 24

Jaga:

Jäta kommentaar