In memoriam Anneli Ammas

Ene Pajula
Ajakirjanik
Haapsalu, 1.09.2019

Elu võib vahel olla ikka nii neetult, halastamatult ebaõiglane. Kaotada lühikese ajaga Haapsalule ja Lääne maakonnale, aga tegelikult kogu Eestile kaks olulist inimest – Andres ja Anneli Ammase – seda haava ravime veel kaua.

Anneli Ammas oli sündinud Tartus ja keskkooli lõpetanud Põlvas. Kuidas juhtus, et ta üldse Haapsallu sattus? Ülikooli lõpetanud ajakirjanikke nimelt ei sundsuunatud kusagile. Nemad pidid ise töökoha otsima. Miks Anneli oma tulevaseks töökohaks Töörahva Lipu valis, tulenes ilmselt sellest, et ülikooli ajal suunati ta sinna praktikale. Andres Ammas juhtis tol ajal  Haapsalu keskkooli kooliteatrit Pöialpoiss. Praktikant Anneli Külaots läks tema jutule uue koolimuusikali asjus. Andres Ammas on soojalt meenutanud: „Üks noor  ajakirjanik tuli mind küsitlema ja ei läinudki enam ära.“

Ei pea vist ütlema, et Anneli Ammas oli väga hea ajakirjanik, mille kohta oli tal ette näidata mitmeid ametlikke tunnustusi. 2001. aastal pälvis ta Bonnieri preemia, mida võib ehk  ajakirjanduse kohalikuks Nobeliks pidada, 2017. aastal sai ta Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ent ametlikest tunnustustest tähtsam on tema puhul see, mida alati rõhutas meie õpetaja Juhan Peegel – ajakirjanikud te võite olla, inimesed te peate olema. Üks teine tuntud Läänemaa ajakirjanik Rein Hanson on selle sõnastanud pisut teisiti – ajakirjanik olla tähendab olla tavalisest inimesest pisut enam oma riigi kodanik ja pisut enam oma rahva liige. Anneli elas mõlema juhtlause kohaselt. Ta oli vana kooli ajakirjanik. Ta ei sõitnud kunagi inimesest üle, et saada rohkem klikke.

Asi, mille üle ma kunagi ei väsi imestamast, oli Ammaste söakus asutada oma leht – esimene sõltumatu ajaleht ametlikult taastamata Eesti Vabariigis. Inimesed, kes on olnud toimetustega seotud, teavad kui keeruline üks lehetegemine on. Ja eriti kolmkümmend aastat tagasi, kui luba lehe väljaandmiseks tuli küsida kohalikust parteikomiteest! Ajaleht ei tähenda ainult seda, et on olemas inimesed, kes lugusid kirjutavad, need lood vajavad ka toimetamist, keelelist korrektuuri, kujundust ja lehele paigutamist, vaja on fotograafi, reklaamitoimetajaid, kuulutuste vastuvõtjaid, tellimise korraldajat ja kõigile tuleb palka maksta. Muidugi polnud Lääne Elul alguses mingit tegijate armeed, vaid kaks hakkajat noort inimest ja nende sõpruskond. Lehe tellimine käis nii, et tellija saatis toimetusse rahakaardi. Ei kujutagi ette, milline oli nende endi majanduslik seis ja kuidas toime tuldi. Aga tuldi! Anneli Ammase osa lehe sünnis ning eduloos ei ole võimalik üle hinnata.

Oluline muutus toimus tema jaoks alles siis, kui leht sai jalad kindlalt maha ja toimetuse  koosseis piisavalt tugevaks, et südametunnistuse piinadeta 1996. aastal lahkuda ja Päevalehte suunduda, kus tema anne sai avalduda täies ulatuses – just Päevalehes ilmusid tema Bonnieri-preemiaga pärjatud lood. Sealt edasi liikus ta toimetama ETV saadet Aeg Luubis. Aga tema süda kuulus ikkagi kirjutavale ajakirjandusele ja nii suundus ta peagi Postimehe uurivasse toimetusse, kus temast kujunes paljudeks aastateks üks Eesti juhtivaid leheajakirjanikke.

Viimastel aastatel võitles ta visalt raske haigusega ega kaotanud sellele vaatamata optimismi ega rõõmsat meelt. Öeldakse, et igas halvas on midagi head. Siin on midagi head leida ilmvõimatu – või kui, siis ehk seda, et nad on nüüd jälle Andresega koos.

Jaga:

Jäta kommentaar